Nii praegu kui ka tulevikus võib Eesti majandus ning ühiskondlikud struktuurid vajalikku tipptasemel tööjõudu oodata vaid kahest võimalikust allikast, Eesti haridussüsteemist ning talendirände vahendusel ehk kaasates andekaid inimesi teistest riikidest. Nendest kahest tegurist sõltub majanduse homne käekäik, riigi areng ja konkurentsivõime ja meie harjumuspärase elukorralduse toimimiseks vajalike teenuste pakkumine.

 

Teame, et Eestil on inimkapitaliga kitsas käes ja meie tööealine elanikkond püsivalt kahanevas trendis. Seda olulisem on juba nüüd mõelda ja samme astuda selleks, et ka viie ja kümne aasta pärast leiduks meie haiglates õdesid, turvalisuse tagamiseks politseinikke ja päästjaid, majandust edasi viivaid ettevõtlusharidusega noori ning lugematul arvul teiste valdkondade eksperte, keda Eesti rakenduskõrgkoolid ühiskonna ja tööturu jaoks ette valmistavad.

 

Rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu esimehe teatepulka üle andes toon välja kolm kõige olulisemat väljakutset, mis Eesti kõrgharidussüsteemi puhul kiiresti tähelepanu ja lahendust vajavad.

 

Suur puudus on rakendusliku haridusega inimestest

 

Esiteks on Eesti kõrgharidus kallutatud akadeemilise hariduse poole, mida ühest küljest peetakse oskusharidusest mainekamaks ja väärikamaks ning premeeritakse vastavalt ka haridusraha jagamisel. Teisalt on tööturul ja majanduses põletav puudus just rakendusliku hariduse ja ettevalmistusega inimestest.

 

Arvestades aina paisuvat diskussiooni Eesti hariduskulude, tasuta õppe, koolivõrgu ja kutsehariduse üle, on tähtis mõista üht vähe tähelepanu pälvinud tõsiasja, et rakendusliku hariduse pakkumine on riigile oluliselt soodsam.

 

Seda kinnitab ka Eesti hariduskulude raport, milles on soovitusena välja toodud rakenduskõrghariduse osakaalu suurendamine. Vajadusest ja madalamatest kuludest hoolimata omandas lõppenud õppeaastal Eesti 44 628 üliõpilasest vaid 20 protsenti haridust rakenduskõrgkoolides. See näitab, et rakenduskõrghariduse potentsiaal on alakasutatud.

 

Üks põhjustest, miks Eestis rakenduskõrgkoole haridussüsteemi äärealale paigutatakse, peitub prioriteetides ehk selles, mida nii ühiskond kui ka otsustajad väärtustavad ja oluliseks peavad.

 

2024. aasta kevadel külastasid Eesti rakenduskõrgkoolide rektorid Hollandis sealset haridus- ja teadusministeeriumi ja suurimat rakenduskõrgkooli Amsterdam. Suund rakenduslikule haridusele on Hollandi puhul olnud teadlik ja strateegiline valik, tööjõupuuduse lahendusena nähakse ennekõike rakenduskõrghariduse ja oskushariduse rolli ning maine kasvatamist.

 

Samasugune suhtumine on vajalik ka Eestis, kus meil on eksperttööjõust aina suurem puudus ning haritud spetsialistide põud pärsib nii majanduse arengut kui oluliste teenuste pakkumist. Siinkohal toetan ja oleme meie rektorite nõukoguga valmis aktiivselt kaasa aitama haridus- ja teadusministri Kristina Kallase püüdlustele reformida kutseharidust ja tõsta rakenduskõrghariduse osakaalu.

 

Kuid isegi kui suudame rakendusliku ja akadeemilise hariduse pakkumise paremini tasakaalu viia, tuleb julgelt ja ilustamata otsa vaadata ka vääramatule tõsiasjale, et Eesti rahva järelkasvust lihtsalt ei piisa. Tööjõudu jääb aasta-aastalt vähemaks ning osa vajalikest spetsialistidest ja ekspertidest tuleb tahes-tahtmata kaasata teistest riikidest.

 

Rakenduskõrgkoolid ja palju enam aastaid meie ülikoolid on tööd teinud selle nimel, et tuua välistalente õppima meie koolidesse, kus nad lisaks ametioskustele saaksid enne tööturule sisenemist ka parema tunnetuse eesti keelest, kultuurist, ühiskonnast ja väärtustest.

 

Paraku on see pingutus viimastel aastatel aina kasinamaid vilju kandnud ning välistudengite vastuvõtt on tugevas languses. Kui esialgu võis langust põhjendada Ukraina sõja puhkemise ja julgeolekuhirmuga, näeme selgelt, et suurt rolli mängib karmistunud rände- ja viisapoliitika, mistõttu jäävad paljude potentsiaalsete tudengite viisataotlused rahuldamata.

 

Tuleb mõista, et selline poliitika on mitte väline sund või paratamatus, vaid Eesti enese valik. Selle tulemusena kuulub Eesti Euroopa Liidus nende erandliku nelja riigi hulka, kus välistudengite arv kasvamise asemel kahaneb. Samal ajal on meie naaberriigid valinud vastupidise suuna, Soomes on välistudengite arv kasvanud 60 ja Leedus 33 protsenti.

 

Usun, et probleem on lahendatav ning suudame kokku leppida kõigile osapooltele arusaadavas, vastuvõetavas, mõistlikus ja Eesti huvidele vastavas talendipoliitikas. Rakenduskõrgkoolide nimel avaldan tänu majandusministeeriumi asekantsler Sandra Säravale, kelle toetusel ja eestvedamisel kutsuti tänavu suvel erinevad osapooled nii ministeeriumitest kui ka kõrgharidusasutustest ühise laua taha, et olukorrale lahendus leida.

 

Loodame, et see innukus ja dialoog ei rauge. Rakenduskõrgkoolide poolelt soovime laiapindset ja avatud arutelu selle üle, kust tuleb riigile vajalik eksperttööjõud nii lähitulevikus kui ka aastate pärast ning millist talendipoliitikat Eesti vajab.

 

Noorte võimed

 

Kolmas väljakutse, mille lahendamisel rakenduskõrgkoolide käed lühikeseks jäävad, kuid mis hädasti tähelepanu vajab, on üldhariduskoolidest võrsuvate noorte võimed ja valmisolek kõrgharidust pakkuvates koolides õppimiseks.

 

Rektoritena näeme murelikult, kuidas kõrgkoolidesse sisseastujate teadmised ja tase aina enam kängu jäävad. Kõige suurem murekoht kipub olema matemaatika ehk reaalainete pädevus. Paraku vähendab nn kitsa matemaatika suuna ja eksami valimine gümnaasiumitee alguses oluliselt noorte edasiõppimise võimalusi tulevikus.

 

Erinevaid kogemusi ja kandideerijate lugusid kuulates võib aimata, et noorte jaoks pole gümnaasiumisse astudes selge, milline elukutse või eriala tulevikus valida ning siis eelistatakse pigem leebemat reaalainete tunnikoormust. See võib aga hiljem karuteeneks osutuda, mistõttu panen rektorite nimel üldhariduskoolidele südamele, et õpilastega selgitustööd tehtaks ning matemaatikat rohkem tähtsustataks ja väärtustataks.

 

Reaalainete taseme kõrval teeb aga muret ka aina nõrgemal tasemel eesti keele oskus ja seda sugugi mitte ainult vene kodukeele või venekeelse kooli taustaga noortel. Ka paljudel eesti noortel jääb puudu oskusest end nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendada.

 

Kõrgkoolid saavad küll tuge ja järeleaitamist pakkuda, aga siiski mitte päriselt korvata üldharidustasemel tegemata jäänud tööd. Seda enam, et kõrgkoolidesse pääsemise lävend on kõrge ja vastuvõtusõel tihe ning noori, kes suudaksid nii nõuete kui ka kõrghariduse tasemel õppetööga sammu pidada, jääb aina vähemaks. Üldhariduse tase ja kvaliteet mõjutab ajapikku kogu haridussüsteemi, mistõttu on tarvis neilegi probleemidele lahendused leida.

 

Lõpetuseks

 

Eesti rakenduskõrgkoolid suudavad vajalikul hulgal kõrgharitud eksperttööjõudu koolitada ainult juhul, kui on hariduse andmist toetavad selged strateegilised valikud ja süsteemne tugi riigilt.

 

Euroopas leiab palju häid eeskujusid riikidest ja haridusmudelitest, kus hoitakse rakendusliku ja akadeemilise hariduse õppevõimalusi ja rahastust tasakaalus, tegeletakse läbimõeldud talendibaasi kasvatamisega ja hinnatakse rahvusvahelist koostööd ning keskendutakse rakendusliku hariduse võimaluste laiendamisele, seda näiteks rakendusliku ehk ettevõtlus- ja tööstusdoktorantuuri pakkumise kaudu niisamuti rakenduskõrgkoolides.

 

Eesti Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu koondab seitsme riigi ja ühe erarakenduskõrgkooli juhte ning kinnitan meie kõigi nimel, et soovime olla riigile kasulikuks partneriks Eesti kõrghariduse, kutsehariduse, majanduse ja ühiskonna ees seisvate väljakutsete lahendamisel.