07.07.2024

Eesti on neil päevil uute koalitsioonikõneluste, kokkulepete ja valitsuse ametisse asumise ootel. Olen läbirääkijatega nõus, et riigi olukord ja väljavaated on peale viimaseid valimisi sel määral muutunud, et toonased kokkulepped ja prioriteedid tasub värske pilguga üle vaadata, kirjutab Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden.

 

Kõrgkoolid ootavad uuelt valitsuselt pikaajalisi strateegilisi eesmärke ning selget talendipoliitikat. Valimistest möödunud pooleteise aasta ja veel pikemaltki kestnud majanduslanguse vältel on selgeks saanud, et Eesti vajab visiooni ja tegusid nii konkurentsivõime taastamiseks, majanduse elavdamiseks kui sellega vältimatult seotud haritud tööjõu tagamiseks ning viimast eriti oskushariduse poole peal.

 

Sõnades on haridust alati väärtustatud. Oleme rektoritega käinud lõpututel kohtumistel nii poliitikute kui ametnikega ja pole kordagi kuulnud, et haridus oleks vähetähtis. See teeb rõõmu, sest vähemalt ei tarvitse meil kedagi veenda kõrghariduse määravas rollis riigi tuleviku kujundamisel.

 

Oluline on aga, et sõnadele järgneksid otsused ja teod. Haridusjuhina olen veendunud, et need otsused ja teod peaksid hõlmama vähemalt kolme olulist aspekti, ilma milleta pole Eesti kõrghariduse kvaliteet pikas vaates jätkusuutlik ning ma ei väsi rõhutamast, et viimane peegelduks kohe ka tööjõu kvaliteedis, majandusaktiivsuses ning ühiskonnale oluliste teenuste kättesaadavuses.

 

Esimene alustala, millest kõrghariduse pikaajaline areng ja tase sõltub, on stabiilne rahastus. Oleme koos ülikoolide rektoritega aastaid seisnud selle eest, et kõrghariduse rahastamine oleks jätkusuutlik ja õiglane. Viimasel kahel aastal kehtinud kokkulepe toetada kõrgharidust 15% kasvuga on olnud hädavajalik ning on äärmiselt oluline, et see kokkulepe jääks kehtima ka uue valitsuse juhtimise all. Küsimus ei ole selles, et raha oleks vaja pelgalt kõrgkoolide ellu jäämiseks ja kestmiseks. Ei, vajame seda, et Eestil oleks püsivalt ja ka tulevikus kõrgharitud spetsialiste, kes seisavad meie riigi, keele, kultuuri, majanduse ja arengu eest. Riik ja ühiskond vajavad ühtmoodi nii tervishoiutöötajaid, julgeoleku valdkonna eksperte ja tööstusmaailma insenere kui ka Pallase kunstide ja disaini spetsialiste ning Lennuakadeemia piloote.

 

Teine alustala on selge talendipoliitika. Eesti demograafiline olukord on teada – järgmise 10 aasta jooksul ei ole tööturule lisandumas piisavalt uut tööjõudu, et see kataks majanduse ja ühiskonna vajadused. Oluline on märkida, et eriti suurt puudust võib ette näha kõrgharitud tööjõu vallas. Elame juba täna inimressursi defitsiidis ja see trend aina süveneb. Seepärast nõustun igati Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseri väljendatud mõtetega, et “Kui olud Eestis on keerulised, siis vajame talendipoliitikat ja inimestesse panustamise poliitikat rohkem kui kunagi varem. Vajame pikaajalist kõrghariduse rahastusplaani koos üliõpilaste toetussüsteemiga, rahvusvahelistumise strateegilisi sihte, stiimuleid õpingutejärgseks tagasipöördumiseks ning õppejõudude ja teadlaste järelkasvu kindlustamiseks.”

 

Muuhulgas tähendab see selget plaani ja kokkulepet välistudengite, õppejõudude ja teadlaste kaasamiseks Eesti kõrgharidussüsteemi, mis on viimastel aastatel olnud tugevalt pärsitud. Sõlmitav lepe peab olema mõistetav ja vastuvõetav kõikidele asjassepuutuvatele ministeeriumitele – mitte ainult haridus- ja teadusministeeriumile, vaid ka välis- ja siseministeeriumile. See on vajalik, sest vaid nii saavad kõrgkoolid pakkuda ettevõtetele ja tööandjatele piisavalt kõrgharitud spetsialiste, kes on Eestis hariduse saanud ja lõimuvad sellevõrra paremini, kui palju kõneainet pakkunud välistööjõud. Siinkohal soovin tänada majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi initsiatiivi, kes juuni lõpul rektorid ja ministeeriumite esindajad ühise laua taha kutsus, et õpirändega seotud probleemidele lahendused leida. Loodame arutelusid jätkata juba augustis ning seda uue valitsuse toetusel.

 

Kolmas alustala on avatus ja koostöö. Haridust pole võimalik vaadata lahus riigi muudest valdkondadest ning sellega seotud otsused mõjutavad kõiki muid küsimusi, kui mitte lühemas, siis pikemas perspektiivis kindlasti. Kõrgkoolidel on kaalukas roll nii majanduse ja tööandjate vajaduste rahuldamisel, kodumaise teaduse, keele ja kultuuri kestmisel, innovatsiooni ja rahvusvahelise konkurentsivõime ehitamisel kui integratsioonis ja sisejulgeolekus. Kõigis neis küsimustes soovivad kõrgkoolid riigiga avatud ja kaasavat dialoogi.

 

Keerulised ajad vajavad julgeid otsuseid, kuid kindlasti vajavad otsused ka visiooni ja eesmärke. Rektorid on valmis mitte ainult olema ühiskonda ja riiki kujundavatesse otsustesse kaasatud, vaid veelgi enam soovime olla usaldatud. Me ei räägi kõrghariduse tähtsusest mitte enda ja oma kooli rahakotti ja heaolu silmas pidades, vaid Eesti riigi tulevikku ja arengu nimel.

 

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ütles tänavustele parimatele lõpetajatele peetud kõnes, et haridus on üks parimaid investeeringuid – see ei lähe moest ja selle väärtus ei kahane. See ei kehti mitte ainult iga noore inimese puhul, vaid ka riigi poolt on kvaliteetne ja maailmatasemel haridus suurim väärtus, mida saame oma inimestele pakkuda. See on investeering, mis end alati ja igal juhul ära tasub.

 

Uuel valitsusel on nüüd võimalus näidata ja kinnitada – haridus on väärtus. Mitte ainult sõnades, vaid ka otsustes ja tegudes.