25.11.2024

Eesti rakenduskõrgkoolid saatsid Haridus- ja Teadusministeeriumile oma seisukohad eraraha kaasamise võimaluste ja mahu osas. Rektorid rõhutasid, et kõrghariduse rahastamisel tuleb arvestada vähemalt nelja erimudeliga, nendeks on Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusala rakenduskõrgkoolid, Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi haldusala rakenduskõrgkoolid ning erarakenduskõrgkoolid. Samuti ei toeta rakenduskõrgkoolid ühetaolise administreerimistasu kehtestamist kõikidele õppekavadele.

 

Ettepanekutes lähtume põhimõttest, et:

 

• kõrghariduse kättesaadavus erinevatele sihtrühmadele ei tohi väheneda, st kolmanda taseme haridusega inimeste osakaal 25-34 aastaste Eesti elanike seas peaks jõudma 45% (Haridusvaldkonna arengukava 2021-2035).
• kõrghariduse rahastamine peab lähtuma indiviidi ja ühiskonna kasulikkuse tasakaalust. Rahastamisel peab edaspidi arvestama indiviidi kasulikkuse (isiklik hüvis) ja teisalt ühiskondliku kasulikkuse printsiipi ning nende mõistlikku koostoimet ja tasakaalu. Ühiskondlik hüvis taotleb inimkapitali igakülgset ja tasakaalustatud arengut riigi erinevates valdkondades, samal ajal kui isiklik hüvis loob aluse tuleviku heaoluks inimese elukaarel.
• rahastusmudel peab soodustama vastutustundlikke õppekava valikuid. Tulevane rahastusmudel peaks mõjutama kõrgharidusse sisenejate õppekava „õiget ja vastutustundlikku valikut“, mis arvestab nii ühiskonna kui ka indiviidi kasulikkuse printsiipe. Nendes valdkondades, kus tööturu nõudlus ja muutuste dünaamika on analüüsitud, peaks tulevane kõrghariduse rahastussüsteem toetama tööturu nõudlust. Samas on kõrgharidussüsteemi väljund olemuselt vähem volatiilne kui majandussektorite ja tööturu muutused ehk jälgida tuleb viimaseid pika perioodi trende.
• kõrghariduse rahastamine peab toetama kõrgkoolide igakülgset arengut ja selle kaudu ei ole mõistlik kompenseerida ühe või teise sektori sisemisi mittevastavusi.

 

Eelpool toodut arvestades teeme ettepaneku kaaluda kahte erinevat stsenaariumi:

 

1) Praeguse väljundipõhise rahastusmudeli muutmine. Selle toimimine on jätkusuutlik vaid juhul, kui kõrghariduskulude osakaal SKPst on vähemalt 1,3%. Rakenduskõrghariduse väärtust Eesti riigis näitaks selgemad sammud rakenduskõrghariduse osakaalu kasvatamisel ja tagades, et riigi rahastus kõrgharidusele püsiks vähemalt 1,3% SKPst. Siinkohal on oluline, et see oleks pikaajaliselt fikseeritud, sest ebastabiilsus on suurim vaenlane jätkusuutliku, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise ja kvaliteetse kõrghariduse pakkumisel. Seejuures on ülioluline hetkel kehtiva kõrghariduse rahastamismudeli muutmine.

 

2) Dünaamilise jagatud rahastusmudeli loomine. Nendes valdkondades, kus puudub tööturu nõudlus või see on stabiilselt kahanev, peaks saama õppemaksu osaliselt või täielikult rakendada (isikliku hüvise loomine). See oleks tööriist ühiskondliku ja isikliku hüvise paremaks tasakaalustamiseks. Selle stsenaariumi puhul tuleb kindlasti üle vaadata õppelaenude ja -toetuste süsteem, et kõrghariduse kättesaadavus ei väheneks vähekindlustatud sihtrühmadele.

 

 

RKRNi ettepanekud ja soovitused:

 

1) Riigi rakenduskõrgkoolide esmane valik eraraha täiendaval kaasamisel oleks konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik nn riikliku koolitustellimuse põhine mudel. Kutsealadel hinnatakse spetsialistide vajadust koostöös töömaailma esindajatega (näiteks OSKA raportid, tervishoiu kõrgkoolide konsensuslepe, inseneriakadeemia, jms). Selle tulemusel tellitakse ja finantseeritakse õppekohad, kus üliõpilane ei maksa oma õpingute eest hüvitist. Samas tuleb arvestada, et kui kõrgkoolil on võimekust ja turul on nõudlust (eraisikud või ettevõtted), siis tuleks võimaldada hüvitise küsimist ehk tasulist eestikeelset täiskoormusega kõrgharidusõpet. Hinnanguliselt võiks olla 70-80% kõrgkooli tegevustoetusest määratletud tellimusega ja täiendav 20-30% võiks olla kõrgkoolide suunata vastavalt tööturu ja valdkonna arengu suundumustele, sh arvestades üliõpilaste huvi erialade vastu, uute õppekavade arendamist ja muud, mida OSKA või muu valdkondlik raport välja ei too. Õppekohtade tellimuspõhist mudelit toetab ka Eesti Tööandjate Keskliidu hariduse töörühma seisukoht: „Vajalike spetsialistide ettekoolitamine – kuigi paljudel erialadel on OSKA uuringu järgselt kõrgkoolidesse vastuvõttu korrigeeritud ning pakkumine on nõudlusele lähemale liikunud, on vajalik Eesti strateegiate ja OSKA tulemustega parem arvestamine“. Lisaks võiks sarnaselt OSKA kutsehariduse uuringule “Madala erialase rakendumisega erialad kutseõppes ja selle põhjused” viia läbi sarnase uuringu kõrghariduses.

 

2) Teiseks alternatiiviks on keskenduda tasuta kõrghariduse pakkumisele peamiselt neile üliõpilastele, kes omandavad oma esimest kõrgharidust. Selle juures tuleb veelgi selgemalt ja laiemalt võimendada teadlikkust eriala/kutseala valiku osas esimese kõrghariduse omandamisel. Seejuures saab määratleda valdkonnad, mis on riigile strateegiliselt olulised kas valdkondlikult või teatud perioodidel, võimaldades seal erandina mitmekordset tasuta kõrghariduse omandamist (näiteks julgeolek, tervishoid, tööstus ja inseneeria).

 

3) Alates magistriõppe tasemest ehk kõrghariduse teisest astmest võiks olla lubatud tasu küsimine eestikeelses magistriõppes sõltumata õppekava pikkusest. Pigem tuleks kaaluda riiklikult oluliste õppekavade puhul suuremate toetuste/stipendiumide maksmist või teatud hulga üliõpilaste tasust vabastamist (näiteks õpetajad, tervishoiutöötajad, julgeoleku valdkonnad, eesti keel ja kultuur jne) või tasuta õppimise võimaldamist juhul kui esimese astme kõrgharidus ei anna valdkonnas spetsialisti staatust ja ei võimalda spetsialistina tööturul rakendumist (näiteks õpetajad).

 

4) Laiendada tööandjate finantseerimisel õppimist (näiteks töökohapõhine õpe), kus ettevõtetele/tööandjatele rakendatakse selle tulemusel riiklikke soodustusi. Koostatakse motivatsioonipakett, mis innustaks tööandjaid oma töötajaid suuremas mahus omavahendite toel koolitama. Fookuses peaks väga selgelt olema eesmärk leevendada kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide puudust Eesti tööjõuturul.

 

5) Toetame HTMi analüüsis toodud ettepanekut välisüliõpilaste arvu suurendamise osas. Seejuures nõustume, et 80% välisüliõpilastest võõrkeelsetel õppekavadel peaks olema tasu eest õppivad ning 20%-le võib pakkuda stipendiume. Eraraha kaasamisel on Eesti riigil võimalik valida võõrkeelsete õppekavadega haridusekspordile või tööjõu kasvatamisele suunatud väljund, võimaldades samas kõrgkoolidel kasvatada tasulises õppes osalejate hulka.

 

6) Üliõpilaste vastutuse suurendamiseks on võimalik rakendada õppekulude hüvitamise süsteemi, kui üliõpilane katkestab õpingud või ei asu õpitavas valdkonnas tööle (Sisekaitseakadeemia näitel makstakse õppuritele stipendiumi ning teatud erialadel kaetakse ka toitlustamise ja majutuse kulud). Nende hüvede eesmärk on toetada üliõpilaste motivatsiooni lõpetada õpingud nominaalajaga ning asuda tööle valitud erialal. Kui üliõpilane valitud erialaga seotud tööle minna ei soovi või katkestab õpingud ilma mõjuva põhjuseta, peab läbitud õppemahu osas õppekulud (täiendavad hüved) hüvitama. Sarnast mudelit saab rakendada mitmete teiste riiklikult oluliste erialade üliõpilaste õppekulude hüvitamisel (nt õpetajad, tervishoiutöötajad, jne).

 

7) Praegune õppelaenude ja -toetuste süsteem ei taga üliõpilastele piisavat toimetulekut, et pühenduda täiskoormusega õpingutele. Seega tuleb ka see süsteem kõrghariduse rahastamise uue mudeli kujundamise käigus üle vaadata ja õppijasõbralikumaks kujundada.

 

8) Laiendada rakenduskõrgkoolide teadus- ja arendustegevuse toetamise meetmeid ning jätkata rakendusuuringute tellimuse kasvatamisega, kaasates rakenduskõrgkoole erinevatesse otsustuskogudesse, sh Teadus-ja Arendusnõukogu.

 

Seisukohti selgitav taustainfo:

 

Tuleb üle vaadata senine kõrghariduse rahastamise mudel. Senisele mudelile ülemineku järgselt alates 2017. aastast oli aastaid probleemiks kõrghariduse alarahastamine, mida oluliselt leevendas riiklik kokkulepe kasvatada kõrghariduse rahastamist 15% aastas alates 2023. aastast.

 

Kõrgkoolide rahastamisel, sh tulemusrahastamisel peaks oluliselt suuremas mahus lähtuma riiklikest prioriteetidest ja riigi strateegilisest valdkondlikest vajadusest (OSKA jm analüüsid). See innustaks kõrgkoole pakkuma erialasid, mille järele on suur tööjõu nõudlus, eriti tervishoiu ja tehnoloogia valdkondades. See ei tähenda loome ja muude valdkondade alahindamist, kuid aitaks vähendada mahte erialadel, kus on selge nn ületootmine.

 

Täiendavalt peaks pakkuma sihtotstarbelist rahastust strateegilistele algatustele, näiteks digitaliseerimise, jätkusuutlikkuse ja rahvusvahelistumise toetamiseks või ka hädavajalike suurinvesteeringute tarbeks. See aitab kõrgkoolidel ja ennekõike rakenduskõrgkoolidel kohaneda uute haridusvaldkonna prioriteetide ja muutuvate töömaailma nõudmistega.

 

Uuendatud rahastusmudel tagaks selle, et rakenduskõrgkoolid suudavad kiiresti reageerida majanduse trendidele ja tööjõuvajadustele, edendades seeläbi praktilist ja tööturule suunatud haridust.

 

Eraraha kaasamisel kõrghariduses puudub hetkel toimiv rahastamismudel, mis võimaldaks läbipaistvalt ja selgelt pakkuda eestikeelset kõrgharidust tasulisena – olgu sihtrühmaks inimesed, kel on kõrghariduse omandamisest möödas vähem kui kümme aastat, või erialad, kus on piiratud õppekohtade arv. See tähendab, et kandideerijaid ehk huvitatud osapooli on kordades rohkem kui Eesti kõrgharidusasutustes õppekohti. See olukord on väga selge turutõrge ja pärsib selgelt isiku otsustus ning tegutsemise vabadust – valida eriala, mida ta on akadeemiliselt võimekas omandama.

 

Kõige teravamalt on see tõusetunud valdkondades, kus seni on olnud spetsialistide reaalne puudujääk tööturul (nt radioloogiatehnikud, õed, füsioterapeudid). Nendel õppekavadel on kandideerijaid kordades rohkem kui on kõrgkoolil võimalus tasuta õppekohti pakkuda (näiteks on Tartu Tervishoiu Kõrgkool katsetanud osakoormusega tasulise füsioterapeudi õppega, mis on olnud väga edukas). Samas ei motiveeri praegune tegevustoetuse rahastamise mudel kõrgkooli osakoormusega õpet pakkuma, sest need õppijad ei lõpeta nominaalajaga ning mõjutavad kõrgkooli tulemusrahastamise nominaalajaga lõpetajate komponenti negatiivselt.

 

Täiskasvanud õppijaid tuleb kohelda võrdselt vaatamata sellele, kas ta siseneb kutsehariduse või kõrghariduse tasemele. Kutsehariduses on hetkel täiskoormusega eestikeelsel kutsehariduse tasemeõppe õppekaval õppijalt tasu küsimine võimalik ja rakenduskõrgkoolides rakendatud. Tasuline kutsehariduse tasemeõpe on tegelikkuses üks vähestest võimalustest uute ja töömaailmas väga oodatud ja vajalike tõenduspõhiste õppekavade avamise meede.

 

Seetõttu võib väita, et vähemalt senise kõrghariduse rahastamise mudeli jätkudes on HTMi haldusala rakenduskõrgkoolides kõrghariduse tasemel uute eestikeelsete õppekavade avamine äärmiselt keeruline või praktiliselt võimatu. Olemasolev kõrghariduse rahastamise mudel võimaldab seda vaid siis, kui mõni olemasolev õppekava suletakse, mõnel õppekaval vähendatakse oluliselt õppekohtade arvu või avatakse ingliskeelne või osakoormusega õpe.

 

Kokkuvõttes vajab kõrghariduse rahastamismudel põhjalikku uuendamist, et tagada rakenduskõrgkoolide suutlikkus vastata tööturu vajadustele ja pakkuda kvaliteetset ning jätkusuutlikku haridust.