Laenates Luminor panga peaökonomist Lenno Uusküla sõnu, on Eestis majanduskasvu oodatud, nagu Godot´ Samuel Beckett`i kuulsas näidendis. Oodatakse lõputult, ise täpselt teadmata, keda või kust ja kuidas oodatu võiks saabuda.

 

Pikk murelik aeg on nii palju selgeks teinud, et mis tõi meid siia, see edasi ei vii. Seda mitte ainult meil, vaid ka teistes minevikku kinni jäänud Euroopa riikides ja Põhjamaades, kus headel aegadel mugavaks muututi ja homse peale palju ei mõeldud.

 

Kui jääda tulevikule keskendumise asemel end mineviku võitude puhul õnnitlema, ei lase allakäik end kaua oodata. Näiteks on paarikümne aasta tagune suur eeskuju Nokia globaalselt pildilt kadunud ja tema endisest hiilguses on alles vaid tühine osa. Nokia väärus on kahanenud 150 miljardi dollari kõrguselt 21 miljardi tasemele. Nokia globaalse kasvu toetaja ja mobiilse tehnoloogia parim allhankija, 2000. algusaastate Eesti suurim eksportöör Elcoteq lõpetas pankrotiga aastal 2011.

 

Eestis räägitakse tänini ja põhjendatud uhkusega Skype´i eduloost – võib jääda mulje, nagu juhtunuks see unustamatu globaalse mõõtmega triumf alles möödunud kuul või aastal, ehkki tegelikult on Skype´i turule toomisest möödas üle 20 aasta.

 

Skype´i loojateks oli Tiigrihüppe põlvkond. Toomas Hendrik Ilvese ja Jaak Aaviksoo poolt 1996. aastal algatatud hariduspöördega varustati kõik Eesti koolid arvutite ja internetiga ning keskenduti informaatikaõppe taseme tõstmisele. See ajalooline otsus Eesti hariduses peegeldus otseselt järgnevate aastakümnete majanduskeskkonnas ja -kasvus, luues kasvulava iduettevõtluse ja e-riigi buumiks, mille viljadest võime tänase päevani rõõmu tunda.

 

Paraku jäi selle eduloo kõrval teenimatult soiku Eesti tööstuse käekäik ja maine. Olukorras, kus kõik panused ja tähelepanu koondus IT sektorile, liikusid sinna ka ressursid ja haritud tööjõud. Seetõttu pole imestada, et möödunud sügisel Eesti Tööandjate Keskliidu tellimusel ja Antropoloogia keskuse poolt läbi viidud tööstusuuring näitab trööstitut pilti – “tahame paremat, nutikamat, rohelisemat, majanduslikult hakkama saavat riiki, aga millegipärast ei anta tööstusele võimalust asuda veduri rolli.”

 

Uuringust tuli selgelt välja tööstussektori vähene väärtustamine Eesti ühiskonnas ning sellest tulenevalt vastuoluline enesekuvand, kus ka sektorit juhtivad inimesed ei osanud nimetada valdkonna edulugusid ja eeskujusid, kirjutas uuringut eest vedanud antropoloog Keiu Telve ERR-is.

 

Samal ajal on selge, ja peale mitu aastat kestnud majanduslangust veel iseäranis selge, et Eesti majanduskasv sõltub otseselt ekspordist ning eksport omakorda sellest, kui konkurentsivõimeline on meie tööstussektor. Nutikas, kaasaegne ja globaalse konkurentsivõimega tööstus sõltub aga sama otseselt meie haridussüsteemi võimekusest koolitada rakenduslike oskustega ja heade juhiomadustega noori talente. Eesti tööstus ja ettevõtlus vajab oma “asutajate põlvkonda” ning see ei saa tulla mujalt, kui tänasest koolisüsteemist.

 

Riigi ja ühiskonna suutlikkusest keskenduda rakendusliku hariduse arendamisele ei sõltu mitte ainult tulevaste aastakümnete majanduskasv, vaid ka riigirahanduse väljavaated. Nagu Tööandjate Keskliidu juht Arto Aas hiljuti kirjutas, siis kiputakse avalikes aruteludes sageli unustama, et enam kui 80 protsenti riigieelarve maksulaekumisest sõltub palga- ja tarbimismaksudest, mis omakorda sõltuvad ettevõtete võimest maksta kõrgeid palku.

 

Viimastel nädalatel on Eesti majandusest kostnud signaale ettevaatlikust optimismist. Pangad annavad teada, et ettevõtjad on hakanud investeeringuplaane sahtlist välja võtma ning Eesti Pank prognoosib majanduse kasvule pööramist selle aasta lõpuks – mõistagi veab seda kasvu tasapisi taastuv eksport.

 

Käes on õige hetk teha otsuseid mitte ainult kriisist väljumiseks, vaid pikaajalise kasvu tagamiseks ka tulevikus. Tööandjate Keskliit on selleks välja pakkunud ettevõtjate ja valitsuse vahelise majandusleppe “Ambitsioon on valik”, mis paraku leidis poliitilistelt otsustajatelt enam kui leiget vastuvõttu. Suuremat huvi ei tuntud valitsuses ka majandus- ja kommunikatsioonimister Tiit Riisalo poolt välja pakutud majanduse kasvukava suhtes, mis seadis eesmärgiks Eesti majanduse kahekordistamise aastaks 2035.

 

Rektorina tahan nende vajalike plaanide kõrvale tuua kolmanda olulise teguri – on ülim aeg tõsta fookusesse haridus ning ennekõike oskusharidus ning viia läbi Eesti hariduse järgmine arenguhüpe. Haridus vajab värsket visiooni nii erasektori kui ka haridus- ja teadusministeeriumi valdusalas, nii rakendus- kui ka akadeemilise kõrghariduse suunal. Eraldi tähelepanu vajab matemaatikaõpe nii põhikoolis kui gümnaasiumis – kui ligi pooled gümnasistid valivad kitsa matemaatika, sooritades riigieksami keskmiselt 30 protsendi tulemusele, siis ei jätku ülikoolidel tehnilistele erialadele piisava ettevalmistusega tudengeid.

 

Majanduse uueks arenguhüppeks vajame aga ennekõike tehniliste erialade spetsialiste ja ettevõtjaid. Vastavalt OSKA prognoosile 2023-2031 on järgmise kümne aasta prognoositud tööjõuvajadus suurem, kui tööturule sisenev põlvkond suudab ära katta. Seejuures on puudujääk suurim just kõrgharidust eeldavates ametites. Konkurentsivõime säilitamiseks peame riigina tagama, et kogemustega välisõppejõud on meie kõrgkoolides teretulnud ja kõrgkoolide uksed on avatud ka tarkadele välistudengitele. Sidudes Eestis kõrgkooli läbinud välitudengid kohaliku ettevõtlusega, toetame rahvusvahelistumist ning parandame Eesti ettevõtete ekspordivõimekust.

 

Endise tööstusjuhina soovitan riigil olla avatud ka suurtele välisettevõtetele, mitte ainult kohalikele start-up‘idele. Näiteks moodustasid rahvusvaheliste ettevõtete otseinvesteeringud Belgia majandusse 114 protsenti SKP-st, seda aastatel 2002 kuni 2007.

 

Sama uuringu kohaselt oli rahvusvahelisi ettevõtteid vaid kaks protsenti Belgia ettevõtete koguarvust, kuid need kaks protsenti ettevõtteid tekitasid 99 protsenti uutest töökohtadest.

 

Lisaks leian, et on aeg vaadata kaugemale praegu fookuses olevast militaarmaailmast ning ühiselt kinnitada prioriteedid ja plaanid kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse rahastuse parandamiseks ning õppe ajakohastamiseks. Ilma tarkade ja hästi koolitatud spetsialistide ja juhtideta ei suuda Eesti tagada meile nii vajalikku kaitsevõimekust, rääkimata tugevast majandusest.

 

Kõik see eeldab poliitilist tahet ja pisut pikemalt kui kuu või kaks ettepoole mõtlemist. Paraku on poliitilise juhtimiskvaliteediga olukord halb – nii haridussüsteem kui ettevõtjad ei tunneta, et valitsusel oleks mingilgi kujul visioon tulevikuks, rääkimata plaanid, kuidas selle visioonini jõuda. Rain Lõhmus ütles hiljuti, et kui LHV juhatus käituks nagu praegune valitsus, oleks LHV pankrotis. Eesti on üheksa kvartalit majanduslanguses, olles samas viimaste aasta jooksul kahekordistanud oma riigivõla – niimoodi ei saa jätkata.

 

Areng ja kasv ei juhtu iseenesest – selleks tuleb valmistuda ning teha pikaajalisi plaane ja otsuseid. Nüüd, kus majanduslangus leevenemise märke näitab, on viimane aeg valmistuda kasvuks. Eesti vajab uut arenguhüpet.